Milleks on kassil teravad küüned? Loomulikult selleks, et mööda jääseina üles ronida.

Milleks on tüdrukul teravad küüned? Loomulikult selleks, et sõbral silm peast välja kraapida.

Teise konverentsipäeva avaloengu andis vanakooli Java-guru Joshua Bloch, tutvustades meile Java alahinnatud põhitõdesid (”if Elvis would have been a singleton, we wouldn’t have all these pesky Elvis-impersonators“) . Järgmisena võttis Java 7 promoteema uuesti üles Sun’i Mark Reinhold, kes alustas väga tabava näitega, et kui Pythoni “Hello World” jookseb 0.009 sekundit, siis Java platvormil sama teksti väljatrükkimine võtab samal arvutil 0.077 sekundit, kusjuures peab selle jaoks mällu laadima 332 erinevat klassi. Kümnendik sekundit on arvuti jaoks juba üüratult pikk aeg. Reinhold andis siiski lootust - meie pääle halastatakse 2010 aasta alguse poole, kui tuleb välja JDK7, mis jagab terve JDK koodibaasi mooduliteks, mida laetakse mällu rangelt vastavalt vajadusele (varem mainitud projekt Jigsaw). Java 7 muudatuste nimekiri on üsna nummi: muuhulgas tehakse ümber ka palju I/O funktsioone - faili lugemiseks on erinevate streamide ja readerite asemel võimalik kasutada ühte käsku, hõlbustatakse kontrolle NPE-de vältimiseks, lisatakse erinevaid huvitavaid annotatsioone jne. Saime kõik ka ise muudatusettepanekute prioritiseerimises osaleda - koridori oli üles pandud kümmekond valgetahvlit, kus küsiti Java 7-s oodatud uuendustele lisaks, millist serverit, IDE’t, Java versiooni jms. keegi kasutab. Valgetahvlitest oli mu lemmik muidugi veebiserveri hääletus, kus Websphere kasutajad oma emotsioone välja elasid. Ka mina arendan käesolevat projekti Websphere peal - sõbrad, ma tunnen teie valu! Igal juhul ootan uut Java versiooni huviga, iseasi millal seda ka tööl kasutada saab - suured arendusprojektid kipuvad tehnoloogilistest uuendustest sammu või paar maas olema - kindlam on kasutada juba läbiproovitud ja tõestatult funktsioneerivaid lahendusi ning lasta kellelgi teisel bleeding edge tehnoloogiatega omale näppu lõigata.

Devoxx’i mastaabiga üritusel on arvestataval hulgal sponsoreid ning nende ligimeelitamiseks oli konverentsi raames avatud ka suur mess, kus ettevõtted said rahvast tööle meelitada, oma tooteid promoda või mingil muul moel nohiku kollektiivsesse mällu sööbida. Eriti uhkelt olid asja ette võtnud Sun, Oracle, Adobe ja JBoss aga kohal oli ka hulganisti pisemaid tegijaid, osad neist ka täiesti tundmatud. IT-inimeste võlumiseks on parim vahend muidugi nänn, seega toimus pidevalt ja igal pool lugematul hulgal loosimisi, võistlusi ja loteriisid. Tihtipeale manasin näole viisaka naeratuse, kleepisin ette huvitatud ilme, lülitasin aju välja ja kui ettekande tegija suu kinni pani kõndisin rõõmsa näoga veel üks T-särk näpus järgmise boksi poole. Ühtegi iPod’i ega Wii’d mul skoorida ei õnnestunud, aga Adobe must piuksuv vannipart on ka päris vahva loom.

Kuna Devoxx juba omadega kinos toimus, siis oli igati kohane korraldada üks filmiseanss. Registreerimisel sai iga osaleja hääletada etteantud nimekirjast oma lemmiku poolt, aga kõiki häid olin ma neist juba näinud ja halba filmi ka teistele peale sundida ei tahtnud, seega jätsin hääletamata. Kummalisel kombel valiti just see üks, mida ma varem näinud polnud - The Day the Earth Stood Still. Filmi kõrvale pakuti ka plaksumaisi, mis välismaiselt võõra kombe kohaselt oli magus - harjumatu, aga päris mõnus. Film ise oli popkorniga võrreldes maitsetu, aga seansi jooksul oli siiski kaks heldimust tekitavat kohta: päris alguses mängis väike sõnakuulmatu poiss salaja, selle asemel et emaga õhtusööki süüa, oma toas arvutil WoWi - jooksis ringi mööda Stranglethon Vale’i, isegi mängu originaalmuusikat polnud välja vahetatud. Mõni stseen hiljem kasutati väga salajases ja suures riiklikus sõjaväeluurekeskuses põgenike jälitamiseks Minority Report‘is või viimases Bond‘is nähtu sarnast eriti fääntsit puuteekraaniga liidest, millele mõne hetke möödudes tuli ette loading screen ei millegi muu kui Windows Vista logoga. Olin selleks hetkeks piisavalt filmi süvenenud, et unustada, kellega või mis asjaoludel ma kinos parajasti viibisin, kuid üleüldine naerulagin ja boo-tamine tuletasid selle õige kiiresti meelde. Kvaliteetmeelelahutus, ma ütlen.

Kolmapäev tähistas ülikooli lõppu ja konverentsi algust. See tähendas eelkõige ettekannete lühenemist, teemade arvu suurenemist, reklaamjutte ja üleüldist tohuvapohu. Konverentsi jaoks saabus kohale ka rahva põhimass - pidin oma varasemat imestust suure nohikukonsentratsiooni võrra veelgi korrigeerima. Olin arvanud, et suurem osa tulijatest saavad olema noored ambitsioonikad progejakutsikad nagu mina, aga arvestatava osa seltskonnast moodustas aastakümneligi Javaga tegelenud, ennast tõestanud ja asjaga kursis olevaid veterane (parimas keskeas, kui aus olla). Samal ajal kui mina suu lahti kõike toimuvat jõllitasin ja uut infot käsna kombel endasse imesin, küsisid nemad loengute lõpus neid eriti ägedaid küsimusi ja tegid vaheaegadel tüüne entusiasmiga järgmiseid kaadritaga toimuvaid tehnoloogilisi maailmavallutusplaane.

Konverentsi avalöök anti veenev. Esimese etteastena toodi meie ette Belgia ja Euroopa vingeim beatboxer RoxorLoops (tõeliselt !!111oneoneeleven nimi). Seda, mida too vend teha oskab, pole võimalik sõnadega kirjeldada, seega vaadake ise.

Peale lõunat rääkis väike kärmas itaallane Giovanni Aspironi projektide ajahinnangute koostamisest. Tegemist on küll tõeliselt läbihekseldatud teemaga, kuid Aspironi suutis teha ülevaatliku kokkuvõtte ning seda kõike muhedas huumorivõtmes. Ta kurtis, et hinnangutega ei saa reaalsust mõjutada - pisut üle pooleteise meetri pikk nagu ta on, meeldib talle sellest hoolimata tihtipeale arupärijatele vastata, et hinnanguliselt on ta ligi kahemeetrine, aga enamasti teda millegipärast ei usuta. Programmeerijatele soovitas ta, et kui sa hindad ülesande 100 tunni peale ja projektijuht laua kõrval nõuab, et see ei sobi, peab 50-ga hakkama saama, siis kuskile exceli tabelisse võib alati 50 tundi kirjutada, aga töö ise võtab sellest hoolimata 100 tundi, ning selles osas peab hinnangu andmisel endale kindlaks jääma. Konkreetsemalt rääkis ta aga statistika kogumisest projektide ajakulu kohta vastavalt tehnoloogiatele, arendajate üldisele kogemusele ja ekspertiisile just antud tüüpi projektide puhul ning väitis, et selliste andmete baasil saab teha väga häid hinnanguid nii ühe ettevõtte sees kui miks mitte ka laiemas ulatuses. Kui ainult firmad oleksid nõus avalikustama täiesti anonüümset statistikat oma möödunud projektide kohta, ja leiduks entusiaste, kes selle ära süstematiseeriks, saaks teha üldkasutatava andmevaramu mille baasil saaks kõik andmeid loovutanud uute projektide ajakulude hinnangud mõne nupuvajutusega kätte. Hüpoteetiliselt. Mõni noor tudeng võiks sellest ideest lõputöö kirjutamise raames kinni haarata…

Edasistes loengutes läheneti taaskord erineva nurga alt Java optimeerimisele ja profileerimisele, kuid siinkohal ma nendeest pikemalt enam ei räägi. Huvitavat mõtlemisainet pakkus hoopis järgnev JSF, Ajaxi ja ADF‘i demoloeng. Olen ise Oracle ADFi ja JDeveloperiga ühe testprojekti teinud ja siis jäi mulle kogu vahendist üsna toores mulje, kuid nüüd, mõned aastad hiljem pean tõesti mütsi maha võtma. Kirjutan ise igapäevaselt muuhulgas ka JSF liideseid ning see töö, mis minul võtab tõenäoliselt tunde, on Oracle ADFi abil võimalik ära teha 15 minutiga. Edu võti seisneb kahes asjas: esiteks on ADF jaoks tehtud tohutul hulgal kõikvõimalikke valmiskomponente - paneele, tabeleid, graafikuid, modulaarseid aknaid - kui sa suudad seda ette kujutada, on see neil tõenäoliselt olemas. Teiseks ei kirjuta arendaja kogu protsessi käigus ridagi koodi. JDeveloperis on kogu arendus drag-and-drop. Tirid paletilt komponendid ekraanile, teises aknas defineerid kastikeste ja noolekestega navigatsiooni, kolmandas kirjeldad väga lihtlabases süntaksis oma komponentide juurde validatsiooni ja ärireeglid. Andmebaasiühendused, relatsiooniliste andmete esitamine tabelitena, sessioonihaldus, transaktsioonid - kõik see tehakse ära automaatselt ja nähtamatult. Vaieldamatult pole sel moel valmiv kood silmale kuigi nauditav vaadata ning kui on tarvis implementeerida midagi, mis valmislahendusega pole realiseeritav, siis juba automaatselt genereeritud koodi käsitsi sekkumine on paras õudusunenägu. Selle kõige tõttu on endal küll selliste graafiliste vahendite kasutamise osas kerge tõrge. Mis mind aga kummitama jäi, oli esineja Frank Nimphiuse (Oracle product manager) väljakäidud mõte, et selliste vahendite abil hakkavad tarkvara looma mitte IT vaid vastava ärivaldkonna spetsialistid. Ma ei suuda isegi seisukohta võtta, oleks see hea või halb lahendus ja eelkõige - võiks see üldse toimida? Iga projekti puhul, kus ma seni osalenud olen, läheb täiesti arvestatav aeg ärireeglitest süvitsi aru saamiseks, mis pole just mainimisväärselt huvitav osa tööst. Töö otsa lõppemist ma samuti ei karda, sest keegi peab neid imevahendeid arendama, mis võimaldaksid igal üle keskmise arvutikasutajal oma infosüsteem valmis vorpida. Ootan igal juhul huviga, mis selles valdkonnas edasi toimub.

Õhtu naelaks sai vaieldamatult JDuchessi ümarlaua-arutelu. JDuchess oli siis nais-programmeerijate organisatsioon, mille esindaja mul üleelmisel päeval oli nööbist kinni haaranud ja veennud mind antud üritusel osalema. Ja ei saa ütelda, et ma kohaletulemist oleks kahetsenud (kuigi nad kogunesid nii hilja, et seetõttu polnud võimalik tol õhtul enam Belgia õllekultuuriga tutvuma minna) - ammu pole ma nii palju naerda saanud, muidugi põhiliselt väga sündsalt endamisi varukasse itsitades. Avalikule arutelule eelnes ettekanne, kus JDuchessi eestvedajad demonstreerisid ulatuslike kirjute sektordiagrammide, kaastundlike ilmete ja murelike žestidega naiste rasket elu IT tööstuses. Kogutud numbrilise statistika hulk, aga ka nende esitatud seisukohad olid üsna muljetavaldavad. Meid naisi peletavat eemale programmeerimise nohiklik maine, vähene inimestekesksus ja meeste liigne enesekindlus. Naistele lihtsalt ei antavat võimalust. Aga õrnemal sool olevat nii palju anda - emotsioone, suhtlemisoskust, hõlpsalt loetavat koodi (mitu ettekandeslaidi one-liner‘ite hukatuslikust mõjust. Hilisemas arutelus panustasid ka teised - üks noor naine näiteks kurtis, et on diskrimineerimine, et ta lapsena nukkudega mängis. Mitte et keegi teda sundinud oleks, aga ühiskond eeldas temalt seda ja ta leiab, et see on ülekohtune ning oma lastele ostab ainult konstruktoreid. Maailm saab päästetud! Õnneks suutsin ma ennast ohjeldada ja selle asemel, et ütelda seda mida ma ütelda tahtsin - kui antud ürituse läbiviijad oleksid hingelt programmeerijad, ei oleks neil töö ja enesearendamise kõrvalt aega ega tahtmist tegeleda naisõiguslusega, teha propagandat, koguda statistikat ja koostada ettekandeid naiste tööhõivest IT valdkonnas tänapäeva Euroopas ning selle mõjust kogu tootmisharule - vaid mainisin sõbralikult, et kuigi mul pole ega saagi midagi naisprogrammeerijate vastu olla, siis sinus kas on see kirg ja säde või seda ei ole. Poistes pigem on, tüdrukutes pigem ei ole. Ma ei väida, et tasemel programmeerija on paratamatult nohik ning ma ei tea, kas tõesti lähevad imidži pärast ja veidra seltskonna hirmus majandust õppima ka need noored tüdrukud, kellel on anne, huvi ja kutsumus olemas, aga kurb ja raske on tööd teha inimestega, kes pole natukenegi maniakaalsed. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ise uhkusest säran kui keegi mind lootusetuks nohikuks nimetab, selle asemel et hirmsasti häbeneda. Lõppkokkuvõttes oli ju iga naine selles toas mingil põhjusel antud nohikukonverentsi osalejate nimekirjas.