Ma pole ühelgi 1. aprillil nii palju ja nii südamest naernud. Kartnud. Lootnud. Rõõmustanud.

Las ma seletan.

Ma isegi ei pannud tähele, kuidas eelnevad kuud hakkasid 513 meenutama. Elu nihkus 187 rööbastest. Vabastav 167. Nii see siis juhtuski, et tol õhtul istusime rohelises konnapojas, 403 üle naerdes, endal silmad märjad. Erinevad 289 maailmad põrkkumas. Aga elu on 308. Nii me otsustasimegi 572 nimekirja linnukese teha, tulgu mis tuleb. Ja siiani on olnud ainult 283.

48.

xkcd. Nii on.

04:30 lõugama pistva äratuskella helina peale õnnestus mul sellise ehmatuse ja solvumisega maailma ebaõigluse üle voodist välja karata, et unustasin unine olemise hoopis ära. Olin pakkimise jätnud hommikuks ja eelmisel õhtul hangitud õllepudelid oli tarvis võimalikult turvaliselt ära paigutada. Devoxxi käigus kokku aetud T-särkidest ja Parleys ajalehtedest oli selles osas palju abi - jäin paberisse ja riietesse mässitud ja tihedalt ära paigutatud kohvrisisuga päris rahule. Lohistasime end rongile, mis meid ümberistumisega Antwerpenist Brüsselise ja sealt edasi lennujaama viis. Tukastasime juba rongis, kuid õnneks ühtegi vajalikku jaama maha ei maganud, kuid turvakontrolli läbinutena keerasime end lennuajaama toolidele mõnusasti kerra ja jäime lennuki väljumist ootama. Olin nii väsinud, et ei pannud aja möödumist üldse tähele. Alles siis kui kuulutati välja, et pardaleminek meie lennukile on alanud ja pilgu kellale viskasin, taipasin et lennuki ettenähtud väljalennuajast on möödas juba pea pool tundi. Reisijate lennukile minek ja vajalikud ettevalmistused võtsid kõik oma aja, nii et startisime lõpuks ligi tunni ettenähtust hiljem. Prahasse jõudes oli hilinemise põhjus üsna ilmne - tervet lennujaama kattis piimvalge läbipaistmatu udukiht, kogu lennuliiklus oli häiritud ning meie lennukile ei olnud antud stardiluba enne, kui oli kindel et leidub ka plats kuhu maanduda.

Tõttasime küll nii kiiresti kui suutsime läbi Praha topeltturvakontrolli järgmise värava poole, kuid kuigi ka Tallinnasse suunduva lennuki start oli hilinenud, siis siiski vaid nii palju, et jõuaksime läbi akna lahkuva lennuki tagumist otsa näha. Mis meil muud üle jäi kui ots ringi pöörata ja minna Chezh Airlines‘i klienditeenindusse õigust nõudma. Õigus realiseerus 3 toidukorra ja voodikoha näol lennujaama 4-tärni hotellis. Irooniline oli siinjuures asjaolu, et kui septembris reisi planeerisime, siis otsisime võimalust, kuidas lendude ümberistumisi niimoodi sättida, et saaks laupäeval ka Prahas aega veeta, kuid siis ei õnnestunud ühtegi töötavat lahendust leida. Olles arvestanud laupäevase kojujõudmisega, olin hoopis hankinud omale piletid Green Christmas festivalile, kus peaesinejaks oli minujaoks mõningast emotsionaalset seost omav Lacuna Coil, kelle esinemist ma kangesti näha oleks tahtnud.

Olime otsustanud Prahat uudistama minna, kuid peale äärmiselt rikkalikku lõunasööki ja vähest ööund oli meil kõigil küll vaim valmis, aga keha nõder. Veenvaks argumendiks oli ka udu, mis endiselt linnatänavaid kattis ja vaatamisväärsuste nautimise üsna keeruliseks muutis, seega suundusime hotellitubadesse tudile. Olime kokku leppinud, et kohtume õhtusöögil, kuid mul läks uni ammu enne seda ära ja puhanud enesetundega tuli ka tunne, et oleks tarvis ennast liigutada. Terve nädal ilma spordita oli tekitanud suure hulga füüsilist rahutust, seega otsustasin minna hotelli fitness centeri jooksulinti piinama, kuid olin vaevalt jõudnud välja mõelda, millistele nuppudele vajutades seda aparaati opereeritakse, kui Jaanus helistas ja teatas, et ka temal oli igav hakanud. Sven otsustas vastutustundlikult hotelli nohu ravima jääda, meie aga läksime õhtusöögist loobumise hinnaga, mis terve nädala kestnud õgimisfestivali arvestades polnud suur kaotus, Praha kesklinna vaatama. Udu oli hajunud, õhtu oli hämardumas ja jõuluehteis linn ootas.

Ka Praha kesklinnas asus jõuluturg, kus linnaväljakutele olid ülesse pandud pühadekaupa tulvil kioskid. Õhk oli küllastunud glögi ja jõulupräänikute lõhnast. Suurimale linnaväljakule oli toodud tõeliselt kirevalt ja ägedalt ehitud jõulukuusk. Minu sõnavara piire ületavaid ülivõrdeid väärisid aga vanalinna kirikud ja tornid - korraga kaunid ja kohutavad, väärikad ja hirmsad. Mõõda kividega sillutatud vanalinna tänavaid jalutades sattusime Starbucksi kohvipoe juurde, kust me loomulikult ei saanud mõõduda ilma tumedat vahukoorega šokolaadi-kirsikohvi kaasa haaramata.

Edasi viis tee üle Karli silla üles mäepeal asuva kindluse ja katedraali juurde. Peale arvestatavalt väsitavat tänavaid ja treppe mööda ülespoole ronimist (nädala jagu söömist ja paigalistumist andis tunda) nägin enda ees kanalit ja tuledes säravat Prahat. Veel imelisem elamus ootas mind ees - kindluse seinte vahel kõrgus võimas, tohutu ja imeilus katedraal. Tervest Praha vanalinnast jäi hinge harras ja ilus tunne, sinnagi tahaks kunagi pikemaks ajaks tagasi minna. Vahetuskaup kontserdi vastu oli tunduvalt parem kui ma arvanud oleks.

Õhtu lõppes tšehhikeelse pealelugemisega Harry Potter ja tulepeeker filmi vaadates. Järgmisel hommikul sõime hommikust, vedasime oma kompsud ja kodinad lennujaama ning üsna pea lendasime juba kodu poole. Päev oli siravalt sinine, külm ja selge ning kodulinn Tallinn oli eemalt laskudes nagu peopesal näha. Tore oli jälle kodus olla. Järgmisel aastal ehk jälle.

Reede hommik - tugev üledoos suhkrust ja eelkõige üledoos informatsioonist. Nautisin hotelli hommikulauas kivikõvaks keedetud munast iga ampsu. Kuulata oli veel 3 loengut, kusjuures ootuspärast kahjutunnet lõpu pärast ei tekkinudki - kogu senine kuuldu ja nähtu oli olnud ilmselt ametialaselt kõige ägedam kogemus elus, aga aju võime uut teavet vastu võtta oli peaaegu ammendunud. Lisaks kaasnes sellega veider tunne, et mu kolju on pisut paistes aju jaoks liiga väike. Keskendumisvõimehäirete kompensatsiooniks olid kaks loengut kolmest tõeliselt huvitavad. Esimene neist oli praktiline demo Springi toest OSGI standardile. Klassikalises kihilise arhitektuuriga veebirakenduses pakendati iga kiht - andmebaasi-, äriloogika-, teenuste ja veebikiht - OSGI bundle‘itena ning näidati, kuidas töötab nende käivitamine, uuendamine ja mahavõtmine täielikult teineteisest sõltumatutena ning kuidas ühest bundle‘ist võib korraga serveris saadaval olla mitu erinevat versiooni. Kui tekib võimalus omaalgatuslikult veebiprojekti teha, katsetan kindlasti ka nähtud lahendust.

Teine loeng aga oli puhas silmakomm. Simon Ritteri nimeline tegelane, kes töötab Sun’is R&D valdkonnas puhtalt uute ideede väljatöötajana ja kõikvõimalike vidinate katsetajana, näitas kuidas JavaFX rakendusi on multitouch ekraaniga äärmiselt tore kasutada. Tegelikult paistis sedamoodi, et JavaFX pealkirjas mainimine oli eelkõige Java-teemalisele konverentsile pääsemiseks, aga tegelikuks sisuks ja esitleja huviks oli ekraani enda ehituse selgitus ja õpetus. Kogu konstrui koosnes suurest pappkastist, videorojektorist, pleksiklaasi plaadist, infrapunakaameratest ning toiduõlist. Kõik komponendid oli tarvis õigesti omavahel ühendada ning lisaks oli vajalik kaamerate jaoks teha mõned draiverimodifikatsioonid ja nii ta meie ees oma isikliku kahe valge käega ehitatud ekraanil JavaFX-is programmeeritud klaverit mängiski. Awesome.

Ilma aplauside, ilutulestiku või pidulike hüvastijättudeta leidsime end pisut enne kella ühte harjumatus päevavalguses kinomaja ees, Devoxx selleks korraks selja taga. Järgmisel aastal jälle, tulgu mis tuleb, lubasin ma endale. Seniks aga vajas elu nautimist ja linn päevavalges üle vaatamist, seega suundusimegi sissejuhatavas osas keskväljakule jõululaadale. Vürtsitatud veinide ja hapukapsa lõhn nuusutatud, belgia käsitöö üle vaadatud ning jäätuma seatud uisuväljak elevusega heaks kiidetud, asusime šokolaadijahile. Šokolaadipoed olid vaatamisväärsus omaette - mõned suured ja uhked, mõned väiksed ning nunnud, aga igaühes neist kuhjades erineva koostise ja kujuga maiuseid, mida uneski ette kujutada poleks osanud. Kaasa sai ostetud pisut konservatiivsem valik, millel lootust ka pikk lennureis üle elada.

Toidupoest läbi, kus mul õnnestus riiulilt koheseks degusteerimiseks üks vaarika Hoegarden hankida (nämm), ning edasi, kuna mul oli kindel plaan ka kohalikke vaatamisväärsusi näha, sai Antwerpeni loomaaia, juveelimuuseumi ja akvaariumi vahel valides viimase kasuks otsustatud. Aquatopiasse pääsemiseks nõuti meilt ligi 14 eurost sissepääsumaksu, kuid mina vähemalt sain ka vastavas vääringus meelelahutust, olgugi et pisut programmivälises formaadis. Suurtes imelistes värvikirevates akvaariumites sai imetleda kõikvõimelikke värvilisi kalu, kilpkonni, molluskeid ning muid issanda veeloomi. Haid olid oodetust pisut väiksemad, kuigi vasarhai rokkis siiski sajaga (isegi vaikselt ja liikumatult basseinipõhjas lesides). Kahjuks olid puudu mu lemmikud - hülged ja delfiinid, kuigi jah, tehniliselt pole kummagi puhul tegemist kalaga, seega võib neid pigem loomaaias kohata. Atraktsiooni tõmbenumbriks osutus aga hoopis troopikatoas üks üliagar roomaja. Põlvepikkuse taraga ümbritsetud aiakeses peesitas päevavalguslampide soojuses mu silmade kõrgusel asuval oksal üks unine iguaan. Uurin teda hoolega, tema avab laisalt silmad, vaatab mind mõtlikult ja… sööstab. Otse minu suunas. Korraliku hoovõtuga hüppab otse mulle näkku ja maandub õnneks turvaliselt täpselt aediku siseküljel. Kohkun pisut (ei kilju), aga kükitan siis maha ja loomulikult asun iguaaniga sõbralikku vestlusse: “pole midagi sõbrake, pead veidi dieeti, teed trenni ja küll järgmine kord hüpe õnnestub. Näe, isegi see aed pole tegelikult nii kõrge, sa saaksid siit üle ronitud küll.” Oh mind rumalakest. Mida vaesel loomal muud üle jäi kui oma au päästmiseks hakata üle aia ronima. Katsetas ühtpidi ja teistpidi ja mõninga katsetamise tulemusena ta üle ka sai. Nii me siis seal olime troopikatoas koos - mina ja iguaan, kes vaikselt minu poole roomas. Kaalusin hetkeks tal keskelt kinni kahmamist ja aeda tagasi tõstmist, aga kuskilt ärkas mu vähekasutatud kaine mõistus ning lippasin oma märkimisväärselt pikemate jalgade kiiruseelist kasutades eelmises toas nähtud töötajat kutsuma. Vapper seikleja tõsteti oma aedikusse tagasi ning meie ees vabandati põhjalikult. Ühel päeval ta veel murrab sealt aedikust välja ja korraldab riigipöörde. Ärge kunagi alahinnake iguaani. (Pilt on päris sellest samast iguaanist, Sveni tehtud.)

Õhtustasime taaskord esmaspäevast hea mulje jätnud “Eleventh Commandment” nimelises söögikohas, kus seekord otsustasin eksperimenteerida ja võtsin kitsejuustusalati, mis osutus omapäraseks ning kahtlemata ka tervislikuks kuid seda täiesti meeldival moel. Kasutasin juhust ja võtsin kõrvale klaasi La Trappe Quadruple’it - Trappisti õlut vaadist tõenäoliselt nii pea ei saa. Edasi suundusime muidugi Kulminatorisse. See oli ilmselt reede õhtu puhul ebameeldivalt rahvast täis, aga nihverdasime end leti äärde ning asusime järjest degusteerima. Kui teisipäeval ma andsin õllele sõrme, siis seekord võeti terve käsi ja pool mõistust peale kauba. Aga kui belglasi millegi eest kiitma peab, siis on see nende õlu. Ära sai proovitud Kasteel Blond 7, N’Ice Chouffe ning tutvust uuendatud Gouden Carolus X ja Malheur 12-ga. Lisaks palusin perenaisel komplekteerida valik pudeleid, mida kodustele maitsmiseks kaasa võtta. Ma pole üleni kindel, kuidas me rääkima sattusime, kuid tol õhtul tutvusin ma äärmiselt sümpaatse Poola-Inglise juurtega härrasmehega, kes hetkel elab Luxemburgis ning on suur õllesõber, et mitte öelda -spetsialist. Ta rääkis, et käib Kulminatoris igal võimalusel, sest tegemist on Lääne-Euroopa kõige veenvama õllepubiga. Veetsime tunde vesteldes õlletegemisest ja erinevatest õllesortidest ja viskasin ära lugematul hulgal bluff-checke tundes termineid nagu pinnakäärituspärm ja omades arvamust, et lager-tüüpi õlut võiks näiteks 6-8 ℃ juures käia lasta. Tabasin ära isegi kontrollküsimuse - kas teen õlut valge- või roosuhkruga - reageerides põhjendatud pahameelega, et mis suhkur, õige õlu käib ikka ainult maltoosaga. Ma parem siinkohal ei maini, mitu korda ma iseseisvalt õlut olen teinud :P, aga iga asja jaoks on millalgi esimene kord. Igal juhul pakkus too härrasmees abi nii nõu kui vahendite osas ning lubas mulle vajadusel saata kõikvõimalike tooraineid ning materjale. See abi võib ka marjaks ära kuluda - humalat on Eestis üsna keeruline leida. Lisaks mainis ta, et neist õlledest, mis perenaine mulle valis, on enamus elusad, niiet õllepõhjale maltoosat serveerides peaks mul olema võimalus belgia õllepärmiga eksperimenteerida.

Mingi ime läbi jõudsime me Kulminatorist hotelli ning hoolimata mind äratuskella helisema seades tabanud kurvast tõdemusest, et lennujaama jõudmiseks tule ärgata juba kahe tunni pärast, võis viimase Antwerpenis veedetud päeva igati kordaläinuks lugeda.