Ma pole ühelgi 1. aprillil nii palju ja nii südamest naernud. Kartnud. Lootnud. Rõõmustanud.

Las ma seletan.

Ma isegi ei pannud tähele, kuidas eelnevad kuud hakkasid 513 meenutama. Elu nihkus 187 rööbastest. Vabastav 167. Nii see siis juhtuski, et tol õhtul istusime rohelises konnapojas, 403 üle naerdes, endal silmad märjad. Erinevad 289 maailmad põrkkumas. Aga elu on 308. Nii me otsustasimegi 572 nimekirja linnukese teha, tulgu mis tuleb. Ja siiani on olnud ainult 283.

48.

xkcd. Nii on.