Teise konverentsipäeva avaloengu andis vanakooli Java-guru Joshua Bloch, tutvustades meile Java alahinnatud põhitõdesid (”if Elvis would have been a singleton, we wouldn’t have all these pesky Elvis-impersonators“) . Järgmisena võttis Java 7 promoteema uuesti üles Sun’i Mark Reinhold, kes alustas väga tabava näitega, et kui Pythoni “Hello World” jookseb 0.009 sekundit, siis Java platvormil sama teksti väljatrükkimine võtab samal arvutil 0.077 sekundit, kusjuures peab selle jaoks mällu laadima 332 erinevat klassi. Kümnendik sekundit on arvuti jaoks juba üüratult pikk aeg. Reinhold andis siiski lootust - meie pääle halastatakse 2010 aasta alguse poole, kui tuleb välja JDK7, mis jagab terve JDK koodibaasi mooduliteks, mida laetakse mällu rangelt vastavalt vajadusele (varem mainitud projekt Jigsaw). Java 7 muudatuste nimekiri on üsna nummi: muuhulgas tehakse ümber ka palju I/O funktsioone - faili lugemiseks on erinevate streamide ja readerite asemel võimalik kasutada ühte käsku, hõlbustatakse kontrolle NPE-de vältimiseks, lisatakse erinevaid huvitavaid annotatsioone jne. Saime kõik ka ise muudatusettepanekute prioritiseerimises osaleda - koridori oli üles pandud kümmekond valgetahvlit, kus küsiti Java 7-s oodatud uuendustele lisaks, millist serverit, IDE’t, Java versiooni jms. keegi kasutab. Valgetahvlitest oli mu lemmik muidugi veebiserveri hääletus, kus Websphere kasutajad oma emotsioone välja elasid. Ka mina arendan käesolevat projekti Websphere peal - sõbrad, ma tunnen teie valu! Igal juhul ootan uut Java versiooni huviga, iseasi millal seda ka tööl kasutada saab - suured arendusprojektid kipuvad tehnoloogilistest uuendustest sammu või paar maas olema - kindlam on kasutada juba läbiproovitud ja tõestatult funktsioneerivaid lahendusi ning lasta kellelgi teisel bleeding edge tehnoloogiatega omale näppu lõigata.

Devoxx’i mastaabiga üritusel on arvestataval hulgal sponsoreid ning nende ligimeelitamiseks oli konverentsi raames avatud ka suur mess, kus ettevõtted said rahvast tööle meelitada, oma tooteid promoda või mingil muul moel nohiku kollektiivsesse mällu sööbida. Eriti uhkelt olid asja ette võtnud Sun, Oracle, Adobe ja JBoss aga kohal oli ka hulganisti pisemaid tegijaid, osad neist ka täiesti tundmatud. IT-inimeste võlumiseks on parim vahend muidugi nänn, seega toimus pidevalt ja igal pool lugematul hulgal loosimisi, võistlusi ja loteriisid. Tihtipeale manasin näole viisaka naeratuse, kleepisin ette huvitatud ilme, lülitasin aju välja ja kui ettekande tegija suu kinni pani kõndisin rõõmsa näoga veel üks T-särk näpus järgmise boksi poole. Ühtegi iPod’i ega Wii’d mul skoorida ei õnnestunud, aga Adobe must piuksuv vannipart on ka päris vahva loom.

Kuna Devoxx juba omadega kinos toimus, siis oli igati kohane korraldada üks filmiseanss. Registreerimisel sai iga osaleja hääletada etteantud nimekirjast oma lemmiku poolt, aga kõiki häid olin ma neist juba näinud ja halba filmi ka teistele peale sundida ei tahtnud, seega jätsin hääletamata. Kummalisel kombel valiti just see üks, mida ma varem näinud polnud - The Day the Earth Stood Still. Filmi kõrvale pakuti ka plaksumaisi, mis välismaiselt võõra kombe kohaselt oli magus - harjumatu, aga päris mõnus. Film ise oli popkorniga võrreldes maitsetu, aga seansi jooksul oli siiski kaks heldimust tekitavat kohta: päris alguses mängis väike sõnakuulmatu poiss salaja, selle asemel et emaga õhtusööki süüa, oma toas arvutil WoWi - jooksis ringi mööda Stranglethon Vale’i, isegi mängu originaalmuusikat polnud välja vahetatud. Mõni stseen hiljem kasutati väga salajases ja suures riiklikus sõjaväeluurekeskuses põgenike jälitamiseks Minority Report‘is või viimases Bond‘is nähtu sarnast eriti fääntsit puuteekraaniga liidest, millele mõne hetke möödudes tuli ette loading screen ei millegi muu kui Windows Vista logoga. Olin selleks hetkeks piisavalt filmi süvenenud, et unustada, kellega või mis asjaoludel ma kinos parajasti viibisin, kuid üleüldine naerulagin ja boo-tamine tuletasid selle õige kiiresti meelde. Kvaliteetmeelelahutus, ma ütlen.