Järgmise päeva esimeseks loenguks sai valitud kõrgelennuline “Java Performance” nime kandev ettekanne. Teemaks oli Java rakenduste profileerimine, optimeerimine, prahikoristuse tööpõhimõtted ning muudki Java sisemisest hingeelust. Tagantjärele vaadates osutus just too loeng kõige muljetavaldavamaks - sain sealt kaasa kõige rohkem huvitavaid teadmisi, ideid edasiseks tööks ning kummalisel kombel motivatsiooni kunagi taas teadustööga tegeleda. Leidsin siinkohal omale ka tõelise eeskuju - siniste rastapatsidega nöbininalise ja särasilmse dr. Holly Cumminsi, kes igapäevatööna IBM’i R&D osakonnas Java virtuaalmasina jaoks töövahendeid arendab ning imearmsa inglise aktsendiga meile äärmiselt põneva ja huvitava ettekande tegi. Kõige enam pakkusid mulle huvi erinevad strateegiad, mille abil on prahikoristuse käigus võimalik objekte vanuse järgi klassifitseerida, heapi erinevate algoritmidega korrastada ning prahikoristajat ennast erinevalt ajastada ning kuidas see lõppkokkuvõttes võib rakenduste efektiivsusele väga suurt mõju omada. Mul tekkis päris palju erinevaid ideid ja küsimusi ning leidsin, et sellises optimeerimisvaldkonnas orienteerumine ja mõtlemine on minu jaoks mõnusalt lihtne ja huvitav. Sellest võib järeldada, et 8 ülikoolihariduse hankimiseks kulutatud aastat ei ole mitte jälgi jätmata möödunud. Eks osaliselt oli aju valmidus analüütiliselt mõelda seotud ka vastvalminud magistritööga, mille sisuks oli samuti optimeerimisülesande lahendamine. Holly Cumminsi töö on igal juhul ehe ja innustav tõestus sellele, et hallide ja masendavate akadeemiliste seinte vahelt väljas tegeletakse sama keerukate ja huvitavate teaduslike probleemidega, samas hetkekski nende praktilist väärtust silmist laskmata ning oma töö tulemustega iga päev paljude arvutikasutajate, sealjuures eelkõige just arendajate elu mõjutades. Mitmed sellistest projektidest on vabavaralised ning hindavad kõrgelt usinate ning võimekate vabatahtlike panust. Usun, et olen leidnud omale suuna, kust põhitöö kõrvalt eneseteostusvõimalusi otsida.

Loengute vaheajal sirvisime eksemplare teiseks päevaks üles pandud IT-alaste raamatute laadalt. Jaanus tutvustas Java kirjanduse raudvara - raamatuid, mis kirjutatud nii mõnedki aastad tagasi kuid siiani lugemist väärt. Tagakaantelt kokkuvõtteid lugedes juurdlesin endamisi, kuivõrd on tänapäeval surnud puu formaadis teadmiste esitamisesl mõtet - täistekstiotsing töötab kehvasti, uuendusi automaatselt veebist ei saa, ruumi ning raha kulub nende peale samuti palju. Silmade säästmiseks ja ka üldiselt vahelduseks on raamatut lugeda tegelikult tore. Pealegi, kui veebis on parim info esitatud konkreetselt, kuivalt ja eesmärgipäraselt, siis trükipaberil kasutatav kirjakeel on tihtipeale meelelahutuslikum, paremini jälgitav ning autor võib jutu sisse pikitud lookeste ning naljadega ning nende poolt tekitatud emotsioonide ning seostega lugejale raamatu mõtte tunduvalt paremini vastuvõetavaks teha. Siiski, paraku, niisama ajaviiteks tehnilist raamatut lugeda on aega ja viitsimist üsna harva ning sihtotstarbeliselt probeemile lahenduse või küsimusele vastuse leiab google vahendusel kiiremini. Raamatuid oli muidugi välja pandud väga erinevatel teemadel - kõikvõimalikest tehnoloogiatest, koodi kirjutamise headest tavadest, projektijuhtimise metodoloogiatest, testimisest jne. Oleks aega lõputult, tahaksin nii mõnedki neist läbi lugeda. Kuuldud soovituste ja kirjelduste järgi jäid meelde ja said lugemisnimekirja lisatud järgmised teosed:

• Martin Fowler “Refactoring: Improving the Design of Existing Code”
• Joshua Bloch “Effective Java”
• Joshua Bloch, Neal Gafter “Java(TM) Puzzlers: Traps, Pitfalls, and Corner
  Cases”.

Ülejäänud päev kulus konkreetsete tehnoloogiate, rakenduste ja raamistikega tutvumiseks - Spring 2.5, andmegeneraator Benerator, Apache Ivy. Springi uue versiooni tutvustusest jäi meelde OSGI tugi ja võimalus rakendusi bundle-idena pakendada. OSGI-st räägin tõenäoliselt edaspidi pikemalt - see on üks kasulik ja huvitav raamistik ning standard, mida võiks arenduses tunduvalt rohkem kasutada. Samas, Java 7 on oma Jigsaw projektiga just sinnapoole teel.

Kõik omandatud teadmised olid õhtuks pea parajalt kumisema ajanud ja vajasid alla loputamist, et järgmiseks päevaks uutele ruumi teha. Ma ei mäletagi, kas Sven või Jaanus on süüdi mu elu edasises totaalses allakäigus, aga igatahes üks neist leidis kellegi Javapolislase blogist kirjelduse ja viite linna väidetavalt parimale Kulminator-nimelisele õllepublile. Läksime tol õhtul Jaanusega seda kohe ka üle vaatama. Väljast sisse piiludes sisendasid hägused aknaklaasid ja seest paistev pisike toake pigem kõhedust ja kõhklusi, kuid õnneks otsustasime siiski sisse astuda. Ruum oli tõepoolest oodatust pisem ning üsna tihedalt rahvast täis, kuid leidsime omale siisiki lauaserva, kuhu oma õllekannud toetada. Toa üks sein ja lagi olid täis väänlevaid ronitaimi, ülejäänud seintes ilutsesid riiulid minu arusaamist mööda kõigi erinevate õllepudelitega, mis maamunapeal üldse leiduda võivad. Kõige märkimisväärsemad olid aga majaperemees ja perenaine - võrratult muhe vanapaar, kes nautisid elus ilmselt eelkõige kahte asja - õlut ja suhtlemist. Palusime proualt õllesoovitust ning ta tõi meile taldrikul paraja ketta suitsujuustu ning mõlemile vaadist klaasi Gouden Carolus X-i. See esimene sõõm oli liialdusteta midagi, mis jääb mulle eluks ajaks meelde - tiitel “parim õlu maailmas” ei anna kaugeltki edasi kõiki neid maitsevarjundeid ja nüansse, mida see elamus sisaldas, kusjuures märkimisväärsest kangusest hoolimata ei olnud alkoholi maitset üldse tunda. Loomulikult sobis valitud juust sinna juurde ideaalselt. Ümberringi sumisevad inimesed, mõnus muusikavalik, kus klassika vaheldus jazzi ja bluesiga, mööda letialust vaikselt ringihiiliv kass - kogu kooslus oli täiuslik. Peale veel ka Mahlheur 12 nimelise õlle proovimist otsustasime Kulminatorisse selle nädala jooksul veel kindlasti tagasi tulla. Sellest õhtust ja elamusest inspireeritult on pärit ka mu patune komme nii mõnigi kord poes käies (mida õnneks juhtub harva) riiulilt õhtuks pudel õlut kaasa haarata.