Lend Brüsselisse vahepeatusega Prahas toimus eriliste vahejuhtumiteta. Tallinna turvakontrollis paluti mul viisakalt eemaldada lisaks üleriietele ka saapad ja loomulikult metallpandlaga püksivöö, kuid sellega olin juba arvestanud. Väikese üllatusena tuli sama põhjalik turvakontroll ka Prahas, kuigi me ümberistumise käigus tegelikult lennujaama turvastsoonist ei lahkunud. Tasuks oli Prahasse lennul näha imelist päikeseloojangut ja tõeliselt ilusat pilvedemerd. Olin juba unustanud, kui kaunis on raudlinnuga pilvede kohal lennata.

Brüsselis maandudes jätkasime rongiga teed Antwerpeni poole. Pean tunnistama, et graffitiga kaetud seinte ja vilkuvate tuledega metroojaamad tekitasid minus kummalise soovi haarata relv ja nurga taga kindlasti valvel olevaid zombisid kõmmutada. Left4Dead nimeline mäng, mida lahkumise eel sai pisut katsetatud, oli jõudnud teha alateadvusega oma töö. Mul polnud erilist ettekujutust, kus me asume või kuhu teel oleme, aga muretule hoolimatusele heaks vabanduseks oli seltskonnas kaaslane, kes eelmisel aastal korra juba sama ürituse raames Antwerpenis käinud, kuigi tookord mitte Brüsseli vaid Amsterdami kaudu. Kas õnne või reisikogemuse abil juhatas Jaanus meid igal juhul eksimatult esmalt ühe, siis teise rongi peale ning nende pealt ka õigetes peatustes maha ja viimaks rongijaamast hotelli.

Hotell oli ootuste kohaselt üsna tagasihoidlik, samas oli olemas nii mõnus voodi, pesemisvõimalus kui ka telekakönn toanurgas. Kütte arvelt oldi küll kokku hoitud, kuid varsti leidsin üles kriitilise lüliti radiaatori küljes ning kui veel ka telekas peale sisse lülitamist esimese asjana ilma igasuguse kahtlase-keelse pealelugemiseta dr. House üht parimat episoodi näitas, siis pidi reisi alguse igati õnnestunuks lugema. Üks asi, millest vanas Euroopas muidugi ainult unistada võis, oli internetiühendus. 2 euro eest sai seda kallist vara tunni kaupa osta. Tekkiski huvi, kaua aega kulub, enne kui võõrutusnähtudest käed värisema ja nägu tõmblema hakkab.

Pika reisimise peale oli kere üsna heledaks läinud, mistõttu sättisime sammud vanalinna poole. Antwerpeni vanalinn on märkimisväärselt kena arhitektuuriga linn. Juba rongijaam lõi hingetuks oma kõrgete võlvide ja kaunistatud akendega. Meeldejäävad olid ka kõrged kirikud, suursugune raehoone, uhkete majadega ääristatud linnaväljakud ning väikesed imearmsad elumajad. Täistundidel täitis tänavaid kirikute kellamäng - kui üks lõpetas siis juba alustas oma meloodilist laulu järgmine. Vanalinna pubid ja restoranid asusid armsates vanades hubastes kutsuvate aknasilmadega majakestes. Seekord lasime end aga ära meelitada tee ääres hoogsalt kätega vehkivate tõmmude teenindajate poolt, kes meid oma itaaliapärasesse pizzarestorani juhatasid. Pizza oli igati kvaliteetne, kuid suur oli mu heameel menüüd avades taasavastada, et Belgia on ju paljude suurepäraste õllede maa. Seni olin kohaliku valikuga tutvunud vaid kodumaiste poelettide vahendusel. Õllede nimekiri oli pikk ja suures osas tundmatu, seega võtsin plaani igal õhtul midagi uut proovida, kuid pidin ka kohe alla vanduma, sest ei suutnud huvitavate uute ja vanade nimede vahel valida ning kuna janu oli tugev, läksin lihtsama vastupanu teed ning tellisin vana hea Hoegardeni, mis sobis toidu kõrvale imehästi.

Peale sööki jalutasime veel pisut linnas, vaatlesime kõhetuid kurbi kuuski kahel linnaväljakul (kuuldavasti Belgias kuigivõrd suuri puid ei kasva ja nad peavad oma jõuluimed kaugelt maalt kohale tooma) ning siirdusime peagi hotelli magama.